Pullerits: Kuidas mul õnnestus saada võidukarikas?
Postitas:
spordiblogi.
Aeg: 21.05.12 14:02.
Kommentaare pole.
Üks on päevselge: ei mina ega enamik minusuguseid, isegi minust paremad, ei võida spordis kunagi mitte midagi, vähemasti individuaalalal. Seetõttu on mõistlik panustada sinna, kus võitu on võimalik loota. Sest iga inimene vajab elus tunnustust ja heameelt kordaminekute üle - ka need, kes seda vajadust eitavad. (Küllap suurem jagu eitab seda seepärast, kuna annab aru, et võitu pole kusagilt loota.)
Möödunud reedel, pärast hommikust intervjuud Tallinnas ühe multimiljonärist ärimehega ja sellele järgnenud ettekannet maailma ajakirjanduse suundumustest Eesti ajakirjanike seminaril, sõitsin ruttu tagasi Tartusse, et jõuda Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi kevadisele õppeaasta lõpu eelsele suurüritusele. Seal oli muude asjade seas kavas õppejõudude poolt tublimateks tudengiteks hinnatute ja samuti üliõpilaste poolt parimateks õppejõududeks hinnatute autasustamine.
Sain teist aastat järjest bakalaureusetudengite hääletusel parima õppejõu tiitli, millega kaasnes karikas (foto ülal) ja samuti aukiri (foto paremal), sest karikas on rändkarikas ja kui seda järgmisel õppeaastal ei saa, siis ei jääkski aukirjata tõendit, et oled tolle karika saanud. Sain teada, et hindamisel lõi kaasa üle saja tudengi. (Magistritudengid [neid ma ei õpeta] hindasid parimaks Marju Lauristini.)
Jah, sel võidul pole spordiga mingit pistmist, aga mulle pole see sugugi vähem väärtuslik võit, kui oleks võit spordiradadel. See ei ole saavutatud nii, et olen tudengite vastu leebe sõbramees ja panen kõigile ainuüksi kohale ilmumise eest A või B välja. See on saavutatud pigem põhimõttel, kui palju võib tudengitele anda iseseisvat tööd, nii et nende tööde hindamise ja kommenteerimisega ise veel toime suudad tulla. Ütlen ausalt, et ega ma vähe pingutanud - kuigi ma ei pingutanud sellepärast, et võita, vaid ennekõike sellepärast, et anda noortele inimestele maksimum, mida mul on anda. Eesti ajakirjanduse tööandjad hindavad ju mu tööd selle järgi, kui hästi suudan noori ajakirjanikke ette valmistada. (Kuigi Lauristin on elutarga inimesena mulle öelnud, et tuleb leppida paratamatusega: enamik sellest, mis noortel puudu jääb, kirjutatakse nende õpetajate kraesse, isegi kui õpetajatel nende puudujääkidega midagi pistmist pole.)
Aga räägime spordist ka! Mul algab iga loeng kontrolltööga, kus esitan koduseks lugemiseks antud materjalide põhjal viis küsimust. Teile esitan ainult ühe küsimuse - ja kuigi viitematerjali kaasa ei anna, siis on kõigil võimalik teha piiramatul määral taustatööd, et järgnevale küsimusele vastata. Kõrvalolev pilt pärineb Vahur Kalmre peagi ilmuvast raamatust "Kolm Kirsipuud", ja küsimus kõlab: mõistagi tunnete ära, kes on pildil, nii et nimesid ei hakka siin küsima, kuigi vastusesse pange need kirja - kuid peamine on vastata, mille traagilisega lõppes pildil nähtav kohtumine ühele osalejaist? Ja täpsustav lisaküsimus, juhul kui õigesti vastajaid on mitu: mis aastal on see pilt tehtud?
Kahe ülemise foto autor on Priit Pullerits; alumine foto pärineb Vahur Kalmre raamatust "Kolm Kirsipuud".
