Postitas:
spordiblogi.
Aeg: 20.08.12 12:07.
Kommentaare pole.
Kolleeg Peep Pahv on viimastel aastatel alatasa väitnud, et Eesti spordisüsteem lonkab, sest tulemused jäävad allapoole loodetut. Vähemasti Pahvi loodetut. Ses suhtes ei vaidle ma talle vastu: suusatamine on down, korvpall on down (ärge nüüd neid viimatisi kahte võitu ületähtsustage; paar korda peab iga meeskond suutma sähvatada, muidu, peksukotina, polekski mõtet areenile tulla)... Londoni olümpia järel tekkis mul koguni väike hirm, kas nelja aasta pärast Rio de Janeiros võib Eesti jääda üldse medalita. Sot?i olümpia pooleteise aasta pärast saabki olema katastroof ? sealt pole ilmselt esikümne kohtagi loota. Ometi on meil talialade harrastamiseks geograafilised ja klimaatilised tingimused palju soodsamad kui suvealade harrastamiseks.
Ja siis tuli kui välk selgest taevast filosoofiadoktor Eduard Tinn, kes võttis eelmisel nädalal Postimehe arvamusküljel Eesti spordi perspektiivitu olukorra veenvalt kokku. Sageli on vaja just outsiderit, kes ütleks sama, mida on rääkinud elukutselised, nagu Pahv, et sõnum jõulisemalt kohale jõuaks. Ma ei leidnud Tinni kirjutises midagi, millele vastu vaielda. Samuti soovitan lugeda Eesti Olümpiakomitte juhiks püüdleva Madis Kallase usutlust.
Küll aga vaidlen ma vastu sellele, mida rääkis olümpia ajal Pahvile antud intervjuus peaminister Andrus Ansip, kelle sõnum kõlas, et demokraatlikud riigid ei saagi medaleid omaette eesmärgiks seada. Pahv, nagu te mäletate, pani juba Vancouveri olümpia järel Eesti sportlaste kesise esinemise valitsuse süüks, nõudes kultuuriminister Laine Jänese tagasiastumist.
Loomulikult ei saa teha Ansipit otseselt vastutavaks selle eest, et Eesti ei saanud Londonis rohkem ja kirkamaid medaleid, aga see, mida ma talle ette heidan, on tema hoiak ja suhtumine, et medalite lugemine on antidemokraatlik. See, millest Ansip räägib, on tema järjekordne võte veeretamaks endalt ja valitsuselt igasugust vastutust spordi arendamise eest. Kuulutades medalite lugemise antidemokraatlikuks, ütleb ta tegelikult, et valitsus ei peagi mitte midagi tegema, et (potentsiaalsetel) tippsportlastel oleks suurte võitude jahtimiseks loodud suurepärased treeningtingimused, vaid et piisab üksikuist fanaatikuist ja fanaatilistest perekondadest. Aga kui peaminister tahaks tõesti teemasse süüvida, mitte end teemast justkui möödaminnes distantseerida, siis küllap ta märkaks, kuidas paljudes riikides on loodud spetsiaalsed treeningubaasid, et parimad saaks tõesti parima ettevalmistuse. Selliseid baase mainis oma intervjuus Pahvile ka maadlustreener Henn Põlluste.
Kus on Eestis sellised baasid? Kus?! Tehvandi või? Tehvandi on maailmatasemel võistluskeskus, ei enamat.
Selle asemel saame peaministrilt spordiharrastuse edenemise kiituseks kuulda, et nii paljud inimesed Eestis tegelevad harrastusspordiga ja osalevad massispordiüritustel (vt eelviidatud intervjuu). No mis on sellel tippspordiga ja medalitega pistmist!? Mitte mingisugust! Nimetage mulle üks ? üksainus! ? Eesti sportlane, kes on rahvusvahelisse tippklassi jõudnud massispordiüritustest osa võttes! Vastupidi: sellised üritused on pigem tippsportlaste arendamise vastased. Igaüks ju teab, et näiteks noortel arenevatel suusatajatel ei soovita treenerid Tartu maratonist osa võtta, sest see on liiga pikk ja kurnav ega sobi kalendrisse, kus on oluline olla võitlusvalmis hoopis teisteks võistlusteks.
Lühidalt: vastasseisus Pahv ja Tinn versus Ansip olen ma veendunult Pahvi ja Tinni poolel. ****** West Wendover Utah' ja Nevada piiril. 15. aprill 2012. Pildistanud Priit Pullerits.
Fotod 1-3: David Rudisha Keeniast jooksmas Londoni olümpial 800 meetri uut maailmarekordit. Fotode autorid: AFP/Scanpix; AP/Scanpix; AFP/Scanpix
